Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall. Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. Autorid: Tõnu Õnnepalu
Ole esimene, kes toodet kommenteerib